paradiis

unistus

ma uinun ja lükkan enda silmast eemale selle une purjus ilu. ma võtan üles kire palja mõõga ja lasen sel olla mu juht. ma teen endale teed paradiisi kuldsete väravateni ja seal ma tunnen, et ma ärkan üles. koos armsa kuupaistega.

milline õnn on tunda. ja milline tunne on olla õnnelik. selles habraste kiududega kuid tugevas vajaduses. milline rõõm on näha. ja kui ma vaatan, siis ma olen rõõmus. milline segadus.

aga miks oodata. kasvame koos.

ma ei saa lubada, et see on hea.

ma saan lubada, et kunagi. et kunagi on kõik jälle selgem.

ja ma uinun veel üks kord. ja ma ei tea mitu korda ma veel pean uinuma, et ma mõistaksin. et mina mõistaksin. ma ei taha uinuda, aga ma tahan seda, mis tuleneb uinumisest. ma ei taha olla uinuja.

ja mõnikord teeb külm haiget.

ja paistetab su üles.

ole lihtsalt nii nagu sa oled.

terasest eemaldatud galopeerivad eeslid leiavad ikka kunagi uue laikudega tooli, sest ainus ole(n)d varjab iseennast selle tooli kõrge õiguse igas (g) elemendis. toreda(i)m inimene maailmas.

mõnikord ma jätan endast liiga selge märgi.

ära pane tähele.

lihtne.

welcome home

sherlock

ajatud saabasteta jalad.

meelitajad ajasid täna armetuid hanesid asbesti (ja) naeltega taga, et diivanite ajatus tagurpidi ajada. galopp. amb. sai. isa.

ja ükskõik kui vähe ma kirjutan, ma kirjutan. ja tegelikult isegi kui, armastus näeb et -n- pole.

vähemalt elab see kujuteldav eriti ehmunud sinine märk. (peale s'i)

see - pasun elab ajatus banaanis, kuigi ilu ei lange alati meie alleele.

no ja ürita siis pärast kõik kokku lugeda tulevikus. laske end eemaldada.

ps. nüüd enam pole nii kiire, nüüd on teistmoodi, ka kiire aga, teisiti, aeg on teine ja. .

kui enne jäid saapad jalga, sest pidin kiiresti edasi jooksma, siis nüüd on jalad saapatud.

saapatud jalad.

aeg on teine ja. .

ole tähelepanelik nagu madu

tere
uskumatult naljakas, et taaskord unustasin saapad jalast ära...


ma pean jooksma.

oota.

know your enemy

ära otsi oma vaenlast valest kohast, sest ta pole seal

parandus

ma enam ei tea, miks just Brecht mu kambris oleks pidanud lendama, aga enam ei ole isegi teda. olenemata sellest kõigest, keegi tasakaalukas peab seal ikka olema. ja on kah.

täna juhtus selline asi. kõndisin kiriku eest kiirel sammul mööda, kui järsku maandus mu jalge ees midagi. ma ei saanud alguses aru mis see oli; kell oli umbes 17 ja kuna lähemale jõuab külm pakane oli seal ümbruses päris pime. ma kummardusin ja võtsin üles mündi. hämmeldunult keerutasin end ja viskasin isegi pilgu ülesse kellatorni, aga ei näinud kedagi, kes oleks võinud selle mündi enda käega mulle visata. segaduses panin mündi taskusse, vaatasin veel paar korda ühele ja teisele poole ning tõttasin edasi. tundsin nagu oleksin midagi võitnud.

koju jõudes sain teada, et seda münti ei visatud mitte niisama. seda münti isegi ei visatud.

aga see münt...