unistus

ma uinun ja lükkan enda silmast eemale selle une purjus ilu. ma võtan üles kire palja mõõga ja lasen sel olla mu juht. ma teen endale teed paradiisi kuldsete väravateni ja seal ma tunnen, et ma ärkan üles. koos armsa kuupaistega.

milline õnn on tunda. ja milline tunne on olla õnnelik. selles habraste kiududega kuid tugevas vajaduses. milline rõõm on näha. ja kui ma vaatan, siis ma olen rõõmus. milline segadus.

aga miks oodata. kasvame koos.

ma ei saa lubada, et see on hea.

ma saan lubada, et kunagi. et kunagi on kõik jälle selgem.

ja ma uinun veel üks kord. ja ma ei tea mitu korda ma veel pean uinuma, et ma mõistaksin. et mina mõistaksin. ma ei taha uinuda, aga ma tahan seda, mis tuleneb uinumisest. ma ei taha olla uinuja.

ja mõnikord teeb külm haiget.

ja paistetab su üles.

ole lihtsalt nii nagu sa oled.

terasest eemaldatud galopeerivad eeslid leiavad ikka kunagi uue laikudega tooli, sest ainus ole(n)d varjab iseennast selle tooli kõrge õiguse igas (g) elemendis. toreda(i)m inimene maailmas.

mõnikord ma jätan endast liiga selge märgi.

ära pane tähele.

lihtne.